Jaanuaris tegin omale uue lugemisaasta puhul ka uue lugemise väljakutse, loe lähemalt siit, millest üheks valitud raamatuks osutus just Minu Turbani Saladus. Ja selle sama ma märtsis ka läbi lugesin. Mingil põhjusel jäi mul tol hetkel selle postituse kirjutamine pooleli, aga raamatu peale olen pidevalt mõelnud juba selle lugemise alustamisest peale. Tõepoolest üks hinge kriipiv ja silmi avav lugemiselamus.
Minu Turbani Saladus, Nadia Ghulam & Agnes Rotger
5/5
Loetud: 06 March 2022 to 10 March 2022
Pikkus: 272 pages
Esimest korda välja antud aastal 2010 – Editorial Planeta
Soovitas: Bookstagram
Available to order from Rahvaraamat, Apollo Raamatupood
Sisu hoiatus: Sõda, vigastused, vaesus
Kokkuvõte: Tõestisündinud lugu afgaani tüdrukust, kes vedas ninapidi ja võitis Talibani režiimi.
Oma tumeda turbani varjus viib ta mošees läbi hommikupalvust. Seda noormeest austatakse ja kuulatakse tähelepanelikult, kuigi ta ei ole muljetavaldavat kasvu ja tema hääl kõlab avaras ruumis hapralt. Ta on hea moslem, teistele eeskujuks. Oma turbani varjus hoiab ta aga oma sõprade ja naabrite eest suurt saladust: ta ei ole mitte noor ja ambitsioonikas mees, vaid tütarlaps, kes võpatab iga kord, kui Talibani sõdurid talle lähenevad. Kui kaua suudab ta end veel varjata?
„Minu turbani saladus“ võitis hispaania keeles ilmumise järel paljude lugejate südamed ja pälvis samal aastal katalaanikeelsele romaanile antava Prudenci Bertrana kirjandusauhinna.
Mu kleenuke ja väle lapsekeha oli muutunud inimvareks ja mul kulus pea kakskümmend aastat lihtsalt selleks, et suuta sellele ilma nutma puhkemata pilku heita, rääkimata selle armastamisest.
Minu mõtted: Teate, üldiselt mulle tõlkekirjandus väga ei istu ja loen seda võrreldes autori emakeeles kirjutatud raamatutega üpris vähe. Veel vähem olen ma täiskasvanueas lugenud just eesti keelde tõlgitud raamatuid. Seda just selle pärast, et nii palju läheb minu arust “tõlkes kaduma” ja tihti ei suuda tõlk raamatu sisu ja tegelaste olemust, vähemalt minu jaoks, tõetruult edasi kanda.
Elasime päev korraga. Pidime end külma eest kaitsma ja sööma. Praegusel päeval, praegusel õhtul, praegusel hetkel. Sõjaajal polnud homset olemas.
Minu Turbani Saladus on üks nendest vähestest, mille puhul võib öelda, et erand kinnitab reeglit. Minu arvates oli tõlketöö selles raamatus suurepärane. (Mingil kummalisel kombel, ja isegi pisut irooniliselt, olen viimasel ajal veel ühe väga hea tõlgi tööd lugema jäänud, aga sellest juba järgmises postituses lähemalt..)
Igatahes, nagu eelnevalt mainisin, siis Minu Turbani Saladus on üks hinge kriipiv ja silmi avav raamat. Peatükid on lühikesed, kuid sellegi poolest väga jõulised. Jälgisin iga sõna, iga lauset, iga lehekülge. Kuigi raamatu läbi lugemisest on möödunud juba mitu-mitu kuud, siis tunnen ikka seda rõhuvat raskust ja ebaõigluse tunnet, et Nadia (ja tema saatusekaaslased) pidid kõike seda õudust päriselt läbi elama. Ja mis veel hullem, ajalugu kipub ennast ikka ja jälle kordama.
Ma olin nagu hulluks läinud ja jäin tee peal alatasa seisma, et võtta peoga tolmust liiva, murdes samal ajal oma küüsi, ja puistata seda endale pähe, nagu tahaksin ise olla maha maetud.
Kindlasti üks nendest raamatutest, mis tuleks läbi lugeda. Minu Turbani Saladus on lugu ühest noorest vaprast tütarlapsest, kes olude sunnil kaotas oma lapsepõlve päevapealt, ning kes hoolimata kõigest enda julguse, vastupidavuse ja lootusega sellest kõigest ükspäev ikkagi teiselt poolt välja tuli.
